Is this the end of Me and You?
Hellõu!Nohnii...olen tagasi Särkus.Eile õhtul maandusin ma pool 12 voodisse,afa ei suutnud magama jääda.Mõtetes keerlesid ühe ja samas asjad kuni kella 3ni.Lõpuks kui suutsin vaevu uinuda,siis helistas keegi topskin 4.20.Võõras,ei tea numbrit ja ei rääkinud ka midagi.Läbi une ei osanud ma midagi arvata ka.Mitmes öö juba keegi helistab nii.Terve päev on see mind nüüd häirinud,et kes see on...kahtlustada oskan vaid üht isikut ja ma ei tea,mida siis öelda..kui see ongi tema,kas ma olen siis selle üle õnnelik või mitte?Muidugi ei anna õigust helistada pidevalt keset ööd...eks näis kas helistab veel.Eniveis peale seda kõne ma magama eriti enam ei jöönud ja 5.45 oli juba äratus.Ärkasin üles ja hakkasin kohe asju kokku panema veel ja majas toimetama.Kuskil 6.25 sõitsin ma kodus minema Raeküla suunas,et koer sinna jätta.Meeletu udu,praktiliselt midagi polnud näha sõites.Vanaema juba ootas mind hommikul.Olin kuskil 6.40 seal.Andsin koera koos asjadega üle ning ise panin autoga ruttu minekut,et kooli jõuda õigeks ajaks.Tegin veel peatuse Statoilis,et teepeale kakaod kaasa võtta.Sellega korras siis oligi juba suund Särku poole.Väljas oli kottpime ja paks udu.Mina sellegipoolest tagasi ei hoidnud vaid lasin normaalses tempos edasi.Suverehvd tasuks ka talvekate vastu vahetada üsna ruttu...aga ei saa...palun ilma kuni 19ndani.Tahaks kruiisil ära käia suvekatega.
Tasapisi hakkas väljas valgemaks minema.Kell 7 olin ma Paikusel ja täpselt graafikus,et 8st koolis olla.Panin hea musa,volüümi normaalselt,kakao ja kiirus.Ma olin unustanud kui fantastiline on sõita päikesetõusul.Muidu suvel sai mitmeid ja mitmeid kordi päikeseloojangul Paide sõidetud ja päikesetõusul tagasi Pärnu poole.Ma tõesti tundsin täna hommikul need 100 km ennast vabana ja õnnelikuna.Võrratu vaatepilt oli,kahju et pilti ei saanud teha.Vahepeal 130km/h mööda teed vurada näiteks Betse Larkini meloodiate saatel kuum kako tops käes...igasuguseid mõtteid käis peat läbi aga kõik oli siiski hea.Tundus ka positiivne,et ma liigun Talle lähemale...mis siis et kõik nii..nohjah.Kell 7.48 olin ma Särkus talli ees ja läksin riideid vahetama.Esimesed 4 tundi ratsastamist.
Üsna ruttu asusime toimetama.Ratsastamisel olime täna ianult kahekesi Liis-Mariiga.Esimene ülesanne hommikul kell 8 oli minna maneeži siluma.Mis saab veel ägedam hommikune äratus olla kui traktori taga lohiseda.Saime käbe selle tehtud,siis hakkasime hobuseid valmis panema.Kõigepealt võtsime seekord B-d ehk Bayroni ja Balzami.Sõitsin teist korda Bayroniga.Ma pole eales arvanud,et saan oma kunagise noorlooma issiga sõita.Äge elukas.Tunni peamine rõhk oli paindel ja kaela alla toomisel nö. ratsmesse meelitamine.Diagonaalid,voldid värgid särgid koguaeg.Hea oli.
Teise ringiga läksin Robuskiga nagu ikka.Samad harjutused ainult,et võtsime sisse veel serpantiini ja lõpus galopi.Poni väsis suht kiirelt,sest ma nõuan palju..naah,tüüplaks.Alguses tundus nagu oleks poni koguaeg vales paindes jooksnudki,sest nii raske oli õigeks saada,aga lõpuks mõikas miskit.Galopp oli ka päris normull.Poni oli trenni lõpuks läbimärg ja suht väss ilmselgelt.
Lõunapaus kujutas endast ette seda,et ma vedasin asjad autost ühikasse ja vedelesin niisama voodis.Ma olen nii sassis omadega,nii kutu,kõik on niiiiii õõõh....Vedasin end vaevu voodist püsti ja läksin talli taas,et Robusk ka õue visata ning siis tundi minna sinna.Selgus et teeme alguses jälle praktikat.Katsetasime Arta ja Arvinaga igasuguseid vigureid.Need noorloomad on ikka täiega tuimaks ära harjutatud vmis.Klassis anti meile grupitöö,milleso lin ma muidugi üksi...mõttd mujal,enesetunne kehv...pole palju loota,et asi edeneks.Ma pean selle homseks ära tegema aga absull ei suuda...Ühikasse tulin siis kerisin magama.Enne kui magama jäin lõpus suutsin taas mitu korda elu üle järele mõelda.Täielik piin.Mida ma teen?!
Ma tunnen hetkel,et ma olen siin maailmas üksi.Mul ei ole kedagi ega midagi.See oli katastroof kui eile kogemata sassis peaga oma mussi ära kustutasin,siis oli eriti tunne,et kõik on pekkis,sest see on ainus praegu,mille abil vähekengi olla.Üks sõber räägib,et ma läheks ja võtaks Ta ette.Räägiks,näitaks ja tuletaks meelde.Ma ei tea,kas sel on mõtet,kas ma üldse tahan.Mida ma üldse tahan?!Lisaks ma ei saa paari inimese käitumisest aru.Kas neil on midagi minu vastu....mul on tunne,et tasapisi üritatakse külge kleepida.
Igastahes tunnen ma meeletult puudust kellestki.Elu läheb edasi või....
Isn´t it obvious
I´ve fallen for you
I´d problably give the world
Just to be next to you
No comments:
Post a Comment